Atlantise tervendmine

KRAYON
 

Esimene osa

Kuidas ilmus ja kadus Bermuuda Kolmnurk

Tere, mu kallid! Olen Krayon, Magneetilisest Teenistusest.
 
Palju on räägitud Lemuuriast – imepärasest, harmoonilisest tsivilisatsioonist, mis hakkas aktiivselt arenema 52 tuhat aastat tagasi. 35 tuhat aastat tagasi saavutas ta kõrge arengutaseme. Selle tsivilisatsiooni esindajad jätkasid elamist planeedil nn Ülemaailmse (Suure) Veeuputuseni, mis toimus 11 tuhat aastat tagasi.
Aga räägime nüüd teisest tsivilisatsioonist – Atlantisest. Ajasügavustest saabunud teated kahest tsivilisatsioonist, Lemuuriast ja Atlantisest, ajasid tihti segadusse Vana Egiptuse, eriti Vana Kreeka ja Rooma õpetlasi. See segadus on püsinud tänaseni. Lemuuria suuri teeneid, tema kõrget vaimsust ja harmooniat seotakse senini Atlantisega. On saabunud aeg selguseks: Atlantis on Lemuuria koloonia, mis eraldus Lemuuriast täjelikult umbes 18,5 tuhat aastat tagasi (täpne daatum on teile juba varasemast teada: 16426 aasta e.m.a., K.S. märkus). Atlantise saar oli väga suur, seepärast nimetatakse teda mõnikord ka mandriks. Aga ikkagi on Atlantis minevikus olnud suur saar Atlandi ookeanis, Põhja Ameerika kaguranniku lähistel.

Atlantide koloonia kaotas kiiresti sidemed oma kunagise kodumaa – Lemuuriaga. Kui lemuurlased kandsid oma hinges valgust ja headust, siis seda ei saa öelda atlantidest... Kahtlemata, seda ei saa väita, nagu kõik atlandid oleks kurjusekandjad. Siin, Atlantises, elas väga palju lahkeid ja heatahtlikke inimesi, kes seisid pimedusejõududele vastu viimse päevani... Mu kallid Valguse Kaastöötajad, absoluutne enamus teist elas seal... Mispärast ongi Atlantis paljudele väga kallis... Tekitab vaimse vastukaja teie südames... Aga ikkagi, kui rääkida viimasest saja tuhande aasta pikkusest „ajaloolõigust“, algab nimelt Atlantisest sõdade ajalugu, agressioon, reeturlikkus, vihkamine. Nimelt sellisest ajaintervallist ma räägingi. Mainitud Maa ajalooperiood on teie „Ajaloonäidend“, mis valgustab praegusaega. Mu kallid lugejad ja kuulajad: sellist inimkonna ajalugu tuleb teil veel tundma õppida ja omandada...

Agressiooni ilmutasid esimestena Atlandid – teie „Ajaloonäidendi“ tsivilisatsioonide esindajate hulgast. Varem, Lemuuria tsivilisatsioonis, mängis aktiivset rolli naisalge, vaimsus, esikohal asusid harmoonia, ilu, kunstilembus, hinnati inimestevahelist võrdsust ja vendlust. Atlantises tõusis esikohale meesalge, räme-jäik loogika, agressioonitung, isiksuse allutamine, ebavõrdsus ja selle tagajärjeks oli ühiskonna eraldamine vaeseks ja rikkaks, isandaks ja teenriks, peremeheks ja orjaks.

Algselt jagunes kogu Atlantis neljaks osaks. Saare loodeossa asusid elama need, kes lõid Atlantise, hiljem sai neist aristokraatia, ülemkiht ja juhtkomando. Kirdes valitsesid need, keda võiks nimetada teadlasteks, uurijateks ja leiutajateks. Kaguosas seadsid end sisse käsitöölised ja töölised, kes tegelesid põllundusega. Siin õitses põllumajandus ja mereandidega tegelemine.
Eriti tahan rääkida saare edelaveerandikust... Kui tulevasse Atlantisesse jõudsid esimesed lemuurlased, oli ta juba asustatud. Edelas, mägipiirkonnas, elasid inimesed. Neil polnud ühist geneetikat lemuurlastega. Neid võis nimetada saare põliselanikeks. Kallid sõbrad, te ju teate, et isegi teie XXI sajandil elavad kõrvu tsiviliseeritud rahvastega praegugi need, kes on eemal tänasest tsivilisatsioonihüvest. Näiteks, nn „metsikud suguharud“ elavad eraldunud kolgastes Aafrikas, Lõuna Ameerikas, mõningatel Vaikse ookeani saartel... Samasugune pilt avanes ka 18,5 tuhat aastat tagasi. Peale Lemuuria tsivilisatsiooni elas teisigi rahvaid, keda võis nimetada tsiviliseerimatuteks. Nimetame inimrassi, kes elasid Atlantise mägedes, MUNGALITEKS. Mungalid hankisid toitu jahtides, valdasid suurepäraselt vibu, lõike- ja torkerelvi. Saarele jõudnud lemuurlased (tulevased atlandid) astusid mungalitega kaubandussuhetesse. Vastukaubaks oma kaubale said nad liha ja loomanahku.

Tasapisi õppisid mungalid atlantide käest paljut ja moodustasid saarel oma autonoomia – riigi riigis. Kui atlandid otsustasid neid allutada, ei tulnud sellest midagi välja! Ühel „kaunil“ hetkel mõistsid atlandid, et kasvatasid ühe võimsa vaenlase oma nina all, kel polnudki mitte ainult allumise plaani, vaid kes, dikteeris omi tingimusi, ilmutasid perioodiliselt vastuhakujõudu! Umbes tuhande aasta möödudes peale saare asustamist tsiviliseeritud inimestega olid mungalid relvastatud mitte enam vibude-noolte, vaid tugevate relvaliikidega. Neil oli sõjavägi, võimeline Atlantisele vastu seisma. Mungalite sõjaarsenalis oli lennuaparaate võimsate kiirehetjatega...

Atlandid arendasid agressiivset välispoliitikat.

Lemuuria kontinent lakkas 17,5 tuhat aastat tagasi vee alla vajudes praktiliselt eksisteerimast. (Vajumine toimus järk-järgult, mitmes etapis. Kondinendi lõplik vee alla vajumine toimus 15519. a. e.m.a., S.K. märkus). Pinnale jäid vaid üksikud lemuuria saared. Endised lemuurlased valgusid laiali üle kogu Maakera, kohandudes planeedi eri paigus. Enamuse lemuuria kolooniaid, kes osutusid sõjaliselt nõrkadeks, allutasid atlandid kiiresti, pöörates sisuliselt nende asurkonna orjusesse. Kujunes ka niisuguseid lemuurlaste kolooniaid, kes said väga võimsaks. Lemuuria teadlased ja leiutajad, teadvustanud atlantidest (ja mitte ainult neist)johtuvat ohtu, varustasid rahuotstarbelised masinad, mehhanismid ja lennumasinad lahingtehnikaga. Sellest sai neile ohutuse ja sõltumatuse garantii.

Valguse Kaastöötajad! Hüperborealastest, atlantidest, lemuurlastest olete juba kuulnud, teate neid. Paljudele teist pole üllatuseks fakt, et enne meie tsivilisatsiooni oli planeedil teisigi kõrgelt arenenud tsivilisatsioone. See pole fantastika. Aga praegu jutustan teile loo, mis võib näida mõnedele Valguse Kaastöötajaile ulmena... Mis erilist juhtus siis Atlantises, mis meid SEDAVÕRD võiks üllatada?

Atlantisesse toimus SISSETUNG! Aga sissetung polnud tavaline! Salakaval vaenlane tungis otse Atlantise keskusesse. Uhked ja upsakad atlandid ei märganudki seda! KUIDAS SEE VÕIS JUHTUDA??? Oo!!! See on väga üllatav ja õpetlik lugu. Ebaharilikkus seisneb selles, et mungalite kehadesse hakkasid sisenema MITTE PÄRIS INIMHINGED (KRAYON NAERATAB)... Ei usu? Jutt on nendest hingedest, kes ei „registreerunud“ end nn. Loomise Koopas. Nad pole Inglid Suurelt Keskselt Päikeselt (erinevalt teist) ega ole Eksperimendi Autorid. Aga nende ilmumine OLI LUBATUD... Tulnukad tõrjusid mungalite – Atlantise saare päriselanike – hinge ja teadvuse välja. Te juba taipasite, milles asi? Jah! Need olid mustad olendid, kes saabusid planeedile agressiooni eesmärgil. Kuna agressioon ja pimedus elasid mungalite hinges, siis võnkusid nad samal sagedusel uuesti planeedile saabunutega, mis võimaldas mustadel hõivata nende keha. Pärast hõivamistkasvas mungalite võimsus mitmekordseks. Kuidas? Aga seepärast, et esiplaanile ei tõusnud mitte võimsad lennumasinad, kiirehetjad, hirmsad laserrelvad, aga... MUST MAAGIA. Tumedad hinged, asustanud mungalite kehad, oskasid seda täiuslikult vallata! Oo! Neil oli rikas töökogemus musta maagiaga! Nad valdasid telepaatiat ja said juhatust oma Mustadelt õpetajatelt. Meie Galaktikas on need Mustad õpetajaid ja nende järgijad tuntud kui tähtedevaheline Musta Rüü Ordu. See Ordu on palju kordi vastandunud meie planeedi VALGUSE Väega. Ja on vastasseisus praegugi, asjatult lootes saavutada võitu seal, kus see on võimatu...

Aga lähme Atlantisesse tagsi. Niisiis, mungalite keha asustasid tumedad olevused, Musta Rüü ordu esindajad. Kasutades musta maagiat, teelpaatiat, salakavalust, saladiplomaatiat, lüües kiilu Atlantise valitsevate ringkondade vahele, tulid mungalid võimule – kusjuures ametlikult! Nende esindaja võitis valimistel! Atlantises eksisteeris formaalselt veel demokraatlik juhtimissüsteem, nagu võimu valijaks oleks rahvas. Kasutades seda süsteemi, käisid mungalid välja oma esindaja. Aga seejärel läksid käiku telepaatia ja must maagia. Ühel päeval ärkasid atlandid juba uues seltskonnas. Neid, puhtaverelisi atlante, juhtisid juba mungalid! Demokraatliku juhtimissüsteemi asemel ilmus impeerium. Maad juhtis türann ja ta ustavad teenrid. Kohe hakati Atlantises sulgema templeid, mille preestrid valdasid iidset Jumalikku Õpetust. Templites, kohas, kus varem viidi läbi pühi riitusi, toodi nüüd veriseid ohvreid. Pimedus tõstis Atlantises pead ja kattis endaga pea kogu tsivilisatsiooni. Aga jäi ka neid, kes ei allunud pimeduse võimule. Musta Rüü ordule seisid aktiivselt vastu iidsete Jumalike Ordude vaimulikud, preestrid, kes kandsid Valgust ja andsid lootust Atlantise lihtkodanikele. Eriliselt visa vaimset vastupanu osutasid püha Naisordu Alora prestrinnad... Maa oli vapustatud, kui sai teatavaks õudne arveteklaarimine ja verine ohverdus otse iidsete templite altaritel...

Pöörake tähelepanu huvitavale faktile... Kui mungalid olid just haaranud võimu, nimetati nende ordut HALLID RÜÜD. Alles pärast Hallide Rüüde ordu peaaegu kogu juhtkonna hävitamist ilmus uus struktuur – Mustade Rüüde ordu. Kes tunneb ajalugu, märkab kohe hämmastuses sündmuste kokkulangevust läinud sajandi 30-tel aastatel Euroopas toimunuga (Krayon märgib ajalooparalleeli seoses Hitleri võimuletulekuga Saksamaal, kui võimule tulnud füürer ja ta pooldajad hävitasid Röhmi „halle“ rünnakrühmlasi nn „pikkade nugade ööl“, S.K. märkus). Siin on seaduspära, mida märkasid teie ajaloolased ja mõtlejad... Seal, kus tekib palju hallust, tuleb võimule pimedus...
Muidugi, uue võimuga ei saanud leppida ka teised tuntud atlandid, kes jäid ilma võimust ja rikkusest. Algas verevalamine, väga pikk sõda, mis kestis palju aastaid. Ta kord puhkes, kord vaibus, kord süttis uue jõuga. Sõda käis mitte ainult Atlantise saarel, aga ka teistel mandritel.

Sündmused, millest praegu jutustan, toimusid 12 838 aastat tagasi, aastal 10826 e.m.a. Et saavutada võit pikaajalises sõjas, hävitada „puhtaverelised atlandid“ ja preestreid, otsustasid Mustarüülised leiutada uue ülirelva, võimelise hetkega hävitama kõik vaenlased. Salajastes laborites tehti spetsiaalseid katseid: kasvatati tehiskristalle, millega saaks distantsilt surmakiirgust transleerida. Peale selle sai Atlantise juhtivale ladvikule teatavaks, et sügaval maa all on mingid „iidsed imettegevad kristallid“. Mustad õpetajad teatasid, et kui kristallidele suunata spetsiaalne energia, siis neilt peegeldunud muundatud energia on suuteline hetkega hävitama mistahes vaenlase. Niisiis lõid sõjaväelased võimsa relva mõistmata, et määravad sellega endki hukule. Mustad õpetajad jagasid korraldusi teisest mõõtmest, jäädes ise täielikku ohutusse, seades surmaohtu kõiki Maal elava. Nn „maa-aluste kristallide“ mõjutamine (Planeedi kristallvõre, mis samuti asub maa all) nende energeetiliste vibratsioonide taset muutes võib lõpetada KÕIKIDE INIMESTE elu planeedil. Sisuliselt oleks kaasaegse inimliigi edaspidine evolutsioon planeedil muutunud võimatuks. Inimrass oleks võinud lihtsalt välja surra, mis oligi tähtedevahelise Musta Rüü Ordu salajane eesmärk.

Samal aastal, mida ülalpool mainisin, korraldas Must Rüü salajase ekspeditsiooni Indala saarele, mis asus 37 kilomeetri kaugusel Atlantise looderannikust. Sellel saarel sügaval maa sees olid planeedi elutegevuseks väga olulised planetaarsed kristallstruktuurid. Saart võis nimetada sakraalseks elujõu kohaks. Nimelt tema all, planeedi sügavustes, sündis saladuslik naisenergia, mis eri moel toitis taimi, loomi ja meie planeedi mõistuslikke olevusi. Kasvatatud kristallide abil plaanis salajane ekspeditsioon suunata oma kunstlikult loodud destruktiivse energia planeedi elukeskustesse. Preestrite Ülemnõukogu, teades Musta Rüü salakavalatest plaanidest, võttis ette vastumeetmeid. Indala saarel leidis aset sõjaline konflikt vastasjõudude vahel. Rüülastel ei lubatud hukutada planeeti! Salaoperatsioonist osavõtjail õnnestus siiski aktiveerida kaks kunstlikku kristalli. Must energia tungis maa alla, sakraalsete, eluliselt tähtsate keskusteni. Aga neil keskustel on väga-väga kindel kaitse! Must energia ei suutnud tungida läbi „energeetilisest soomusest“,kuid sealt tagasi põrkudes jõudis see maa peale Atlantise lõunarannikul. Võimsa energeetilise löögi võtsid vastu ja leevendasid KAKS IIDSET PÜRAMIIDIDE KOMPLEKSI, mis olid aja jooksul „maskeerunud“ mägedeks. Need püramiidid olid ehitatud veelgi iidsemate inimeste poolt –ENNELEMUURIAAEGSEL AJASTUL. Nende püramiidide kompleksi ehitajad olid HORAYONI tsivilisatsiooni esindajad.

Pärast energeetilist lööki algas Atlantise saarel võimas maavärin, vulkaanide suudmeist vallandusid mustad suitsupilved koos tulega... Kataklüsmide tulemusena lõhenes saar mitmeks osaks, maismaa hakkas kiiresti vee alla vajuma. Seitsme tunniga oli Atlantis kadunud, kuigi Atlantise tsivilisatsioon ise jätkas oma eksistentsi veel üle kahe tuhande aasta – kuni järgmiste, 11 tuhat aastat tagasi toimunud stiihiliste hiigelkataklüsmideni. Veel pärast neid jätkasid Atlantide järeltulijad oma elu. Aga see on eraldi väga huvitav lugu. Osa sellest informatsioonist oleme juba andnud. Ühte kui teist jutustame hiljem...

Seniks aga pöördume nende samade iidsete püramiidide juurde tagasi. Nende vigastused olid  mitte üksnes füüsilised, vaid ka ENERGEETILISED. (Olen korduvalt rääkinud ja kordan taas: PÜRAMIIDID MÄNGIVAD TÄHTSAT ROLLI PLANETAARSES ENERGIAVAHETUSES, MEIE PLANEEDI VARUSTAMISEL SPETSIAALSE ENERGIAGA. Paljudel neist on väga spetsiifilisi funktsioone, millest teie teadlased saavad teada lähitulevikus.) Selline vigastus avaldas mõju eri väljadele. Peenenergeetilised mehhanismid „said läbistuslööke“... Kristallvõre negatiivse mõjutamise tulemusena rikuti selle piirkonna RUUMI-AJA pidevus.

Niisiis, ehk arvasite ära, kus asus Atlantise saar? Bermuuda Kolmnurga piirkond – see on saare lõunapoolne osa. Omalaadne RUUMI-AJA „lõhe“ põhjustas tõesti palju katastroofe ja paljude laevade-lennukite kadumist.

Aga nüüd – üks meeldiv uudis! Pärast 1987. aastat, pärast Esimest Harmoonilist Konvergentsi, andis UUE VALGUSE ENERGIA, mida sai Maale aina rohkem, võimaluse parandada vigastused energiaväljades, tervendada too sama ruum-aja kontiiniumi osa. Seega, Bermuuda Kolmnurk pole enam „Saatana Meri“, nagu inimesed seda kohta nimetasid... Laevad ja lennukid ei saa enam iidse tragöödia ohvriteks. Valguse ja Armastuse energia on teinud siin head tööd, sõbrad... Väga paljud teist, Valguse Kaastöötajad, võtsid osa ruumi-aja kontiiniumi „haava“ tervendamisest. Kas mitte seepärast, sõbrad, enam ei valuta need vaimsed haavad, mis häirisid teid nii pikka aega? (KRAYONI KESTEV NAERATUS).

Aga praegu kuulen ma paljudelt küsimust: „Krayon! Tähendab, Atlantis on kõigest saar? Tõega, mitte manner?“ Ma olen vastanud: „Jah. Suur saar.“ Kuid siin järgneb ka teine, täiesti õigustatud küsimus: „Mis põhjusel tulevased atlandid asusid saarele? Kui nad on sellised võimsad ja agressiivsed, kas poleks lihtsam olnud võtta neil sisse koht päikese all ükskõik millisel mandril?“
Et vastata sellele küsimusele, ma jutustan teile ühe teise loo. Ka see on teie „Ajaloonäidendi“ osa. Ja Valguse Kaastöötajal on vaja seda teada.
 

Teine osa
 

Atlandid ja Annunakid

Maa ajalugu on sageli läbipõimunud... teiste planeetide ajalooga. Praegu räägin teile ühest sellisest sidemete fragmentidest. Planeedi nimi on paljudele teist kindlasti tuttav. See on – NIBIRU...
Nibiru tulnukad on Gaiaga tuttavad juba ammu, väga ammust ajast. Aga nad polnud teadlikud Maa tõelisest VÄÄRTUSEST ja tema elanikest. Need olevused kasutasid pikemat aega teie planeedi sisevaramuid, kaevandasid haruldast metalli. Nad osalesid mitte ainult praeguses „Ajaloonäidendis“ – seega „ilmusid lavale“ enne viimast sajatuhandeaastat. Maa korduvaid külastusi tuli ette ka varem. Neid huvitas alati kulla hankimine. Kuld on nende planeedi elutegevuses tähtis element. Lasen teie jaoks kerkida ühel „teatraalsel“ eesriidel... Praeguseks on tulnukad Nibirult jäänud täielikult ilma võimalusest külastada Maad, mistõttu on sunnitud nüüdsest tegutsema märksa peenemates mängudes. Nad tahavad esineda inimsõbra rollis. Aga siiani ei ole nad seda olnud ja pole praegugi. Igal juhul oletan, et absoluutne enamus inimkonnast SENI neid sõpradeks ei nimeta (KAYON NAERATAB).

Kuidas nimetame meie neid tulnukaid? Las jääda see nimi, mille andsid neile sumerid pea viis tuhat aastat tagsi: Annunakid. Nii on see kirjas iidsetel mesopotaamlastel. Annunaki – umbes selliselt kõlas nende rassi nimi. Nimelt nii nimetasid nad ka endid... Aga mis on üllatav... Suht hiljuti seda nime – ANNUNAKI – püüdis keegi ootamatult kleepida reptiilide tsivilitsioonile. Kuidas nii? Palju aastakümneid oli nimetus „ANNUNAKI“ kinnistatud Nibiru tsivilisitsooni mõistusega olevustele. Ja äkki - selline metamorfoos! Hämmastav muundus! Nimetused „inuaki“ ja „annunaki“ said küllalt tuntuks tänu teatud informatsioonile, mida üleilmselt paljundatakse (Karyon vihjab Aryana Hawah raamatule „Reptiil minus“, S.K. märkus). Niisugune on näide sellest, kuidas tervikus tõesesse infosse on sisse põimitud... see, mida lihtsalt pole ega olla saagi! Kuulutatakse, et inimese DNA-s on reptiilide geene! Vaat see on alles uudis – ja mitte üksnes Galaktika ühiskonnale. Jalustrabav uudis kogu Valguse Perele, aga peamine – Suure Eksperimendi Autoritele! (KRAYONI IROONIA).

Sõbrad! Olen korduvalt jaganud seda informatsiooni paljudele Valguse Kaastöötajatele. Aga praegu teatab Krayon ametlikult: REPTIILIDE GEENE INIMESE DNA-s EI OLE. SAMUTI POLE MITTE MINGISUGUST REPTIILIDE AJU INIMESE KÕHUPIIRKONNAS! MITTE MINGISUGUSED REPTILOIDID EI SAA KUIDAGI TEISSE ASUDA! Mingeid reptiloidseid geene pole teie kehades kunagi isegi unes nähtud! Palun, teadke seda ja ärge selle pärast muret tundke!

Jah, reptiloidide tsivilisatsioon on mõjutanud ja jätkab inimeste mõjutamist TELEPAATILISELT. Valguse Kaastöötajatele pole see enam mingi saladus! Aga, mu sõbrad, kordan: kui inimese Südames sünnib tõeline Armastus, nii tema vibratsioonid tõusevad kõrgemale – SEE MÕJU LAKKAB KOHESELT. Kohe, kui inimene teadvustab, et on Suur Vaim (mitte kehaga teadvus), mõistab, et ta tõepoolest on INGEL, muutub säärane mõjutus koheselt VÕIMATUKS. Ja pole kaugel see päev, kui planeet Maa vibratsioonide tõus lõpetab mitte üksnes kõik „kuritahtlike telepaatide“ mõjutused, aga teeb võimatuks isegi elu nendega ühises ruum-aja universumis...

Niisiis, ANNUNAKID POLE REPTIILID. NEED ON TULNUKAD NIBIRULT. Kuidas nii äkki saab toimuda nimetuse ja mõiste vahetus? Sõbrad, palun teil siin ilmutada taiplikkust... Annan ühe analoogi. Kujutlege, et kahekümne esimesel sajanil tulevad uuesti võimule need, keda inimkond kahekümnendal sajandil tundis kui fašiste. Kui nad end praegu nii nimetaks, siis enamus inimesi nende pääsu valitsusse ei toetaks. Mida teeksid need jõud? Nad ütleksid: „me pole fašistid“, vihjaks hoopis mõnele teisele grupile ja ütleks: „nemad on fašistid“. Mõelge ja tehke järeldused, kuidas nii äkki ühe rassi nimetus „läks“ üle teisele...

Me ju sääme kõik peapealt jalgele. Annunakid on Nibiru tulnukad! Just selliselt said nad tuntuks maailmaüldsusele, kui neist hakkas rääkima üks maailmamainega väga tuntud uurija (Krayon räägib Zecharia Sitchinist ja tema raamatutest, mis on tuttavad laiale lugejaringile, S.K. märkus). Mis puudutab inuakke, siis selline tsivilisatsioon on tõepoolest olemas. Ta on Valguse Pere orgaaniline osa, aga eksperimendist planeedil Maal nad osa ei võtnud. Tõsi, nende esindajad viibivad siin vaatlejatena... Te ju teate, et planeet Maale on kinnitunud paljude tsivilisatsioonide huvi, ja mitte üksnes meie Galaktikas...

Lähme edasi. Annunakid said loa „meie mängu“, neil lubati osaleda Suures Eksperimendis, aga erinevalt inimestest (Keskse Päikese Inglitest), pole nad Eksperimendi AUTORID. Need olevused pole kunagi olnud süütu tsivilisatsioon – eriti veel need, kes sobiks ohvri rolli. Annunakid – see on võimas tehnogeenne tsivilisatsioon, kes oskas seista oma huvide eest ja oli võimeline end kaitsma igat liiki mõjutuste eest. Bioloogilisest vaatevinklist ei erinenud nad praktiliselt maalastest. Mitte mingeid reptiilide geene neil pole. Väliselt meenutavad Nibiru elanikud inimolevusi. Annunakid on suurt kasvu (praegusaja inimesest tunduvalt pikemad), võimsa kehaehitusega. Neil on kaks kätt, kaks jalga, kaks silma... Aga nende sisemine ruumilis-ajaline kontiinium on korraldatud teisiti kui inimestel. Võrreldes inimestega elavad annunakid kauem... Väga kaua... Nende elu kestab üle... KAHESAJA TUHANDE AASTA! Inimestele, kellega annunakid suhtlesid ja koos eksisteerisid, näisid tulnukad Nibirult surematute jumalatena. Jah, olid ajad, kus annunakid ilmusid Maale nendena, keda inimesed pidasid jumalateks, aga jumalad nad pole küll olnud ega ole praegugi. Vähemalt seni (KRAYON NAERATAB). Nad on olevused, kel... pole KÕRGEMAT MINA... Ses tähenduses, kuidas seda mõistavad Valguse Kaastöötajad praegu...
Kuna räägin siiski „ajaloolise näidendi“ tähtsusest, mille pikkus on viimased sada tuhat aastat, siis teatan otsekohe: selle aja jooksul külastasid annunakid planeeti KOLM korda. Esimene kord – pea sada tuhat aastat tagasi, kui Lemuuria manner oli alles kujunemas. Teine kord Atlantise aegadel, perioodil, millest on praegu juttu ja kolmas kord vähem, kui viis tuhat aastat tagasi, käesoleva inimtsivilisatsiooni koidikul.

Esimene kolmest külastusest esialgu ei paku meile huvi. Niisugust kaasaegset inimtsivilisatsiooni sada tuhat aastat tagasi veel ei olnud. Aga teine ja kolmas annunakkide külastus on me jutustuse raames küllaltki märkimisväärne. Oluline on ta ka inimajaloo vaatevinklist.

Nüüd räägin teisest külastusest... Järgmisel korral saabusid annunakid 18653 aasatat tagasi (16642. a. e.m.a.). Nad olid üllatunud, et inimtsivilisatsioon tegi sellise järsu hüppe (nende ettekujutuse kohaselt) oma arengus. Ütleme nii: nende 82 tuhande aasta jooksul, mil neid polnud planeedil, olid metsikud HOMINIIDID muutunud arenenud tsivilisatsiooniks, vähe küll – mille poolest saaks neid mahajäänuks pidada neist endist. Konserveeritud kaevandused olid uute peremeeste – inimeste poolt kasutusse võetud! Kas ongi vaja teile rääkida, kallid sõbrad, mis hakkab toimuma siis, kui käib varanduse ümberjaotamine – noh...midagi sellist, mis toimus siin riigis (VENEMAAL, S.K. märkus) möödunud sajandi lõpus? Saab seda nimetada väga rahumeelseks protsessiks? (KRAYONI IROONIA)...

Kaevandused olid „natsionaliseeritud“ hilislemuurlaste poolt, kui suur Lemuuria tsivilisatsioon kaotas oma hiilgust ja lagunes „kildudeks“.
Antud tsükli lugejad ja kuulajad („KRAYON VENEMAAL“, S.K. märkus), on väga üldises joones tuttav Lemuuria ajalooga. Muide, ka andmed selle kohta, et teatud etapil (27,5 tuhat aastat tagasi) toimus ERI RASSIDE – Lemuurlaste ja Horayonlaste esindajate geneetiline segunemine. Viimased, tuletame meelde, elasid veel ennelemuuria-ajal. Nende kehad äratati samadhi seisundist LEMUURIA KÕRGEMA ÜHISKONDLIKU NÕUKOGU kõigi osavõtjate ühisotsusena.

Niisiis, toimus kahe rassi geneetiline segunemine. Aga loomulikult jäid ka puhtaverelised lemuurlased, kes olid enamuses. Pärast pikka rahulikku „puhtavereliste“ ja „segavereliste“ kooseksistentsi saabus hetk, kus nende vahele tekkis ja hakkas kasvama võõrastumise sein. Kuidas see kujunes? Mitte üksnes välimuse järgi – „segaverelised“ olid kasvult väiksemad ja märksa võimsama kehaehitusega. Pääerinevus seisnes muus. Lemuurlialik ühiskond juhendus kogu oma arengu jooksul naisalgest. Lemuurlaste aju parem poolkera töötas palju aktiivsemalt. Vaimsus, intuitsioon, ilupüüe ja harmoonia – selline oli Lemuuria. Järglastel, kes sündisid abielust lemuurlaste ja horayonlaste vahel, hakkas aktiveeruma AJU VASAK POOLKERA. Esikohale tõusis LOOGIKA. Siis sel põhjusel hakkasidki lemuurlased ja „segaverelised“ moodustama eri asundusi. Aga hiljem – eraldi kolooniaid teistel mandritel ja saartel. Nimelt selline koloonia ka ilmus Atlantise saarele.
Lähme nüüd tagasi küsimuse juurde: kuidas sel ajal küllalt tugevad ja agressiivsed „segaverelised“ lemuurlased valisid oma koloonia jaoks mitte ühe suurtest mandritest (neid oli tolajal viis mandrit – koos Lemuuriaga, Austraalia asus selajal veel all, S.K. märkus), kuid ühe suure, aga ikkagi saare? Valiti mitte heade looduslike ja kliimaliste tingimuste pärast. Peapõhjus oli teine! Seks ajaks, kui tulevased atlandid otsustasid oma koloonia kasuks, valitsesid kahel mandril juba annunakid! Nende maandumisest planeedile oli möödunud rohkem kui kaks sajandit. Lemuurlased olid seks ajaks piisavalt „süüvinud mateeriasse“, et luua relvi ja lahendada konflikte relvajõul. Peaaegu ideaalne humaanne ühiskond hakkas oma eksistetsi lõppetapis vajuma selle maailma mateeria põhjatusse ja kiiresti kaotama oma imelist vaimsust. Eesriie, mis eraldas inimesi Vaimuilmast, hakkas muutuma aina tihkemaks! Sündmusteahela tagajärjel vajus Lemuuria kontinent vee alla. Selleks ajaks olid pea kõik seal asunud lemuurlased jätnud oma esivanemate maa ja hajunud planeedi eri paikadesse.

Lõuna ja Põhja Ameerika ei olnud tol ajal inimestele elamiskõlblikud ja seda peaasjalikult looduslik-klimaatilistel põhjustel. Kahel mandril – Aafrikas ja Euraasias – valitsesid tulnukad Nibirult. Tulevased antlantid ei soovinud kuidagi oma külje alla selliseid võimsaid ja vaenulikke naabreid. Nad mäletasid veel toimunud sõjalisi kokkupõrked, kui annunakid võtsid tagasi oma „seaduslikku“ vara – kullakaevandusi. Sel põhjusel sai uueks kolooniaks valitud saar Põhja Ameerika kaguranniku lähistel. Nimelt siia saabusid kõige uhkemad ja sõltumatumad segavereliste lemuurlaste järglased, kes ei soovinud teenida annunakke, ei soovinud olla nende teenrid kulla kaevandamisel ega ka suhteliselt vabad marionetid. Jah, sõbrad! Tuleb tunnistada fakti, et sel ajastul olid inimesed küllalt pikka aega teise planeedi tulnukate võimu all. Samas tuleks märkida, et annunakid polnudki väga kurjad ja salakavalad valitsejad. Saanud tagasi oma varanduse, näidanud oma sõjalist võimu, korrastanud kulla kaevandamise, seadsid annunakid oma elu planeedil hubaseks. Nende jaoks olid inimesed lõbustavad olendid, kellega polnud igav aega veeta „Jumalast mahajäetud“ planeedil (KRAYONI PALJUTÄHENDAV NAERATUS). Pärast võidu saavutamist võtsid annunakid inimestelt relvad, surusid maha nende vastuhakutahte ja sundisid koostööle. Aga edasi algas... võrdlemisi rahumeelne kooseksisteerimine. Tulnukad isegi... armusid maistesse naistesse, kuna füsioloogia võimaldas koosolemist. Tõsi, järglasi pärast „armusuhteid“ annunakid ei jätnud. Ja seda mitte seetõttu, et oleksid olnud viljatud või seda poleks võimaldanud geneetiline struktuur. Ei! Teoreetiliselt ja praktiliselt nende eriplaneedi rasside ristumine oli võimalik! Aga annunakidel oli kategooriliselt keelatud, surma ja kodumaast lahutamise ähvardusel, jätta oma seemet teistele planeetidele. Ja nad täitsid erilise hoolega seda keeldu... steriliseerides neid maa naisi, kellega neil oli kontakt. Annunakid olid väga uhked oma puhtaverelisusega, nagu nad ise arvasid, väga unikaalne ja võims rass... Jah... Olid uhked ja jätkavad selle uhkusega. Praegu küll enam mitte niiväga, kui varem (KRAYONI PALJUTÄHENDAV NAERATUS)... Praegu on neile teada, kes on Inglid, tulnud Suurelt Keskselt Päikeselt...

Kolmas osa
 

„Inimkonna vaarisade“ saladus.
 

Hüvastijätt süütundega

Niisiis, annunakid steriliseerisid naisi, andes neile spetsiaalseid preparaate. Maa naised kaotasid seeläbi võime sünnitada. Aga asjalood olid siiski ka sellised, et preparaadid toimisid AINULT TEATUD AJA JOOKSUL. Kui külalised Nibirult olid varunud vajaliku koguse kulda, sai ekspeditsiooni eesmärk täidetuks. Annunakid laadisid saagi oma sõja-transporttähelaevadele ja lahkusid koju. Aga naised, kes jagasid tulnukatega voodit, jäid Maale. Ja aja möödudes... leidsid teised kooselupartnerid. Armastasid ja olid armastatud... Elu planeedil jätkus...

Võimas, tehnoloogiliselt arenenud annunakkide rass, muidugi tundis geneetikat. Neil oli ettekujutus oma genoomist. Siiski tookord veel polnud tulnukad Nibirult sedavõrd arenenud, et omada teadmisi geenide paljumõõtmelistest struktuuridest, magneetilisest DNA-st. Ja muidugi polnud neil vähimatki ettekujutust lainelisest geneetikast. Aga seda ei hakka me neile ette heitma (KRAYONI HUUMOR), sest inimesed ise tutvusid alles hiljuti selle teadmisharuga. Geneetilise informatsiooni lainelisest vahetusest armumängude aegu polnud annunakkidel aimugi! Mitte juhuslikult ei kasuta ma sõnaühendust „armumängud“. Annunakid armusid siiralt Maa naistesse. Ja nende vahekorrad tõusid kohati kõrgtasemele, kus mehe ja naise suhet looritasid Armastuse võlutiivad.

Hakkate juba taipama, millest jutt? Jah! Geneetiline informatsioonilaine kandus annunakkidelt maa naistele. Kui nad astusid maa meestega uude vahekorda, siis sündisid neil lapsed. Normaalsed, terved... Väga ilusad lapsed. Ja pole imestada, et ilusad lapsed. Annunakid valisid kõige-kõige kaunimaid ja tervemaid maa naisi... Seepärast sündisid ilusad, terved lapsed. Kõik oli neil nii, nagu kõigil ülejäänud inimestel. Peale ühe... Nende individuaalne ruumilis-ajaline kontiinum erines teiste inimeste omast! Aeg voolas nende jaoks teistmoodi... Palju aeglasemalt! Mäletate, ma rääkisin, kuidas annunakkide eluiga küündis KAHESAJA TUHANDE aastani!? Ise olid nad kiired, osavad... Aga nende elu kulges palju aeglasemalt, kui inimestel. Ja kujutlege, mõned maalased said ka sellise võime... Ei, neil ei avaldunud surematuse geen! Aga see-eest intensiivistus tunduvalt  mõningate tüvirakkude töö, mis neutraliseerivad „vananemisgeene“! Aja jooksul kasvas uute geneetiliste iseloomujoontega inimeste arv. Ja neid sai... Kallid Valguse Kaastöötajad, staažiga esoteerikud, proovige ära arvata see arv... Milline on vastus? Kuulen-kuulen! Paljud „millegipärast“ automaatselt juba nimetasid seda... 144 000 inimest! (KRAYON NAERATAB). JAH! JUST NIMELT! SADA NELIKÜMMEND NELI TUHAT INIMEST said geneetilise struktuuri omanikeks, võimaldades väga aeglast inimorganismi vananemist!

Katkestame praegu meie loo, et avaldada üht saladust. Teate, kuidas nimetati toda sama annunakkide rühma, kellel „õnnestus“ jätta inimkehadesse oma geneetilist informatsiooni? Ja-ja, te süvamälu võib öelda teile selle nime...Kuulatage... Mida ta sosistab?.. Noh?! Just nii, nagu ka kogu rühma... nimetati üht seitsmeteistkümnest annunakkide tähelaeva... „METUUSALA“ Kuulsite?.. MetuUsala... Nüüd mõistate, millest juttu, mu kallid? Siin on teie iidse mütoloogia ja legendide lätted pikaealisusest ja surematusest... (Metuusala Piiblis: üks inimkonna vaarisadest, kes on kuulsaks saanud oma pikaealisusega, elades 969 aastat. Vanim inimene, kelle vanus on Piiblis kirjas. Tema nimi sai väärnimeks pikaealistele, S.K. märkus).
Ehkki reaalsed Metuusalad, siis geneetilised annunakkide järeltulijad, polnud surematud. Nad olid võimelised elama inimkehas „kõigest“ kuni 30. tuhande aastaseni! (KRAYON NAERATAB). Maalaste jaoks fantastiline eluaasta arv! Ja alles nooruki ikka jõudmise aeg neile, kes elavad planeet Nibirul!

Ja veel... Te peaksite hakkama nüüd taipama, kust on saanud alguse selline informatsioon, nagu tulnukad Nibirult oleks loonud inimese, kelle algseks ülesandeks oli olla biorobot (ori) kulla kaevandamisel. (Muuseas, seda mainitakse D. Melchizedeki raamatus „Elulille iidne saladus“, I köide, S.K. märkus). Jah... Annunakid edastasid „tahtmatult“ mõningate inimeste kehadesse osa lainelisest geneetilisest koodist. Tulnukad planeet Nibirult pole kunagi olnud Suure Eksperimendi autorite seast ja pole osalenud ei bioloogia, ei praegusaegse inimese paljumõõtmelise genoomi ja valguskehade loomisel! Mõelge ja vastake küsimusele: TEIE, Inglid Suurelt Keskselt Päikeselt, asudes Suure Eksperimendi finaalis, kas oleksite hakanud kasutama sellist stsenaariumi, kus TEIE ISE saabute ilmavalgusse bioroboti või orja rollis? Või oleksite kasutanud mõnda teist varianti? Vastus on teie Südameis...!

Lähme edasi... Metuusala-maalased ei saanud lihtsalt „igavese nooruse geeni“. Nende geneetiline struktuur sai tänu kahe erineva planeedi rassi paljumõõtmelise struktuuri ristumisele veel ühe uue omaduse... Metuusala genoom andis võimaluse aktiveeruda kuuendal ja üheksandal DNA kihil isegi tihenenud mateeria tingimustes. Neil oli võime tervendada oma keha ja...suhelda Vaimuilmaga! Neid võib nimetada... Iidse Ajastu Valguse Kaastöötajateks (KRAYON NAERATAB)... Piiblis on märgitud Metuusala vanuseks – 969 aastat. Teile ei ütle see „šifreeritud“ numeroloogiline sümbol midagi? Tegelikult elasid metuusalased palju kauem... „Kuus“ seisab üheksate „raamistuses“... Sellele tuleks pöörata tähelepanu! Suhtlemiseks Kõrgema Minaga on KUUES DNA kiht ja Tervendamiseks – ÜHEKSAS DNA kiht... Olete üllatunud, et Piiblile Vaimse informatsiooni edastajad olid teadlikud teie paljumõõtmelisest geneetikast? (KRAYON NAERATAB). Oleme alati suhelnud teiega, mu kallid... Valguse Pere on olnud ja jääb teie kõrvale...

Lähme edasi... Aga julgemalt, mu sõbrad! Esitage küsimus, mis juba keerleb te peas... „ONS METUUSALASED PRAEGUGI ELUS?“ Annan vastuse: „JAH... JA EI!“ No nii, Krayoni kriitikud on juba valmis käsi hõõruma. Näe, „kõik see on laialivalguv, ja vastuski hämav... Nagu ikka teie Krayonil“... Mis sa teed, kui surm on kord juba selline... Ta justkui on ja justkui pole ka (KRAYON NAERAB). Oh, mu kallid! Kui te küsiks: „kas metuusalaste kehad kõnnivad mööda planeeti?“, vastaksin otse: „ENAM MITTE!“ Kuigi nende keha füüsiline elu võis kesta kuni 30-ne tuhande aastani, elasid metuusalased selles ilmas tegelikult vähem... Tõsi, METUUSALASTEL ÕNNESTUS elada üle „Suur Veeuputus“ (jutt on planetaarsest kataklüsmist, mis toimus 11 tuhat aastat tagasi, S.K. märkus). Aga teate kuidas? Nad kuulsid, nagu Noa, Jumala häält (KRAYON NAERAB).

Tahate teada, millest tegelikult räägib piiblilugu, mille kangelaseks on Noa!? Ennekõike jutustab ta REAALSETEST SÜNDMUSTEST, mis toimusid enne niinimetatud Ülemaailmset Veeuputust... Kuidas „niinimetatud Ülemaailmset“? Vaat seepärast - vesi ei uputanud kõiki mandreid. Pärast paduvihma, mis kestis 40 päeva ja ööd, osutusid uppunuks üksnes Euroopa ja mõned Vahemere saared.
Inimesed, kel oli arenenud Vaimne Kuulmine, said aegsasti teada eelseisvate sündmuste toimumisest. Ja mitte Noa üksi ei ehitanud laevu. Oli ka teisi, kes kuulsid Vaimuilma teavet. Tegelikkuses oli Noa laeva taolisi palju rohkem. Pääsesid kümned tuhanded inimesed... Noa lugu saab vaadata kui mõistujuttu märksa sügavama tähendusega. Ja ma räägin teile, et päriselt – on see lugu reaalsest inimesest. Ja ka sellest, et peale Noa oli teisigi, kes päästsid end ehitades laevu. Oli ka neid, kes pääsesid kataklüsmist muul moel... Näiteks, varjudes maa-alustes linnades, mis olid püramiidikomplekside all...

Metuusalased osutusid siduvaks lüliks lemuuria-atlantise tsivilisatsiooni ja selle tsivilisatsiooni vahel, kes sündis planeedil pärast Suurt Veeuputust, pärast kataklüsme, mis toimusid 11 tuhat aastat tagasi. Kui kataklüsmid lõppesid, kui telje kaldenurk vähenes, kui Maa magnetväli sai ümberhäälestuse, said nimelt metuusalased uue tsivilisatsiooni aluseks. Nad jätkasid elu Maal veel pea kuus tuhat aastat. Ja jätsid planeedile järelpõlve, kes kindlustas uue, kaasaegsema tsivilisatsiooni sünni viis tuhat aastat tagasi.

Seetõttu olete te, praegusaja inimesed, oma olemuselt metuusalaste geneetilised järglased, aga teatud määral ka geneetilisteks sugulasteks neile, kes Nibirult siin käisid. Tegelikult on Maa ja annunakkide tsivilisatsioonide kokkusaamises iidne, karmaline iseloom, mis väljub meie „ajaloolise näidendi“ raamidest. Võin vaid öelda, et planeet Nibiru tagastas Maale selle, mille oli kunagi võtnud. Ja see „miski“ on teie lainelise, paljumõõtmelise geneetika osa. See on see osa, mis võimaldab inimestel tulevikus tunduvalt pikendada oma eluiga  aeglustamata oma evolutsioonilise arengu tempot. Viimane on eriti oluline, sest Nibiru tsivilisatsiooni esindajad, saanud pika eluea anni, aeglustasid tunduvalt oma tõusu mööda Valguse Spiraali. Vaadates ettepoole, ütlen, et nimelt inimolevuste abiga õnnestub neil lahendada rida oma väga tõsiseid ülesandeid...

Nüüd uuesti läheme Atlantise ja atlantide juurde.

Niisiis, pea 13 tuhat aastat tagasi Atlantise saar kadus. Aga atlantide tsivilsatsioon jätkas eksistentsi veel kaks tuhat aastat – üleilmsete kataklüsmideni välja. Seda kahe tuhande aastast ajalugu võiks nimetada TEISEKS ATLANTISEKS. Aga sellega veel atlantide ajalugu ei lõppenud. Nende järeltulijad jätkasid elu ka sel perioodil, mida nimetasin ajastuks Peale Suurt Veeuputust (11 tuhat aasat tagasi – 5 tuhat aastat tagasi). Postatlantliku tsivilisatsiooni eriliselt agressiivne koloonia seadis end sisse Kreeta saarel. Nimelt seda agressiivset atlantide kolooniat, kes sõdisid eurooplastega, meenutavad teie antiikõpetlased. Seda Atlantist võiks nimetada KOLMANDAKS! Aga see on suht tinglik nimetus, kuna ka Põhja-Aafrikas olid atlandid, kes hiljem emigreerusid Euroopasse. Oli ka nende atlantide järglasi, kes elasid Vaikse Ookeani saartel. Aga teised atlantide järglased asustasid kaheksa tuhat aastat tagasi inimeste impeeriumi, millest sai Hüperborea...
Mu sõbrad! Teie hinges elas ja jätkab elamist armastus Atlantise vastu... Aga kuidas teisiti? Pea kõik Valguse Kaastöötajad on tema lapsed. See on teie ajalugu, teie SUUR LASKUMINE MATEERIASSE. Läksite teadlikult välja sellele, et tulla siia, kõige tihkemasse maailma, kuhu saavad pääsu ainult Inglid Suurelt Keskselt Päikeselt. Olevused kolmeteistkümnendast, meie Kõiksuse kõige kõrgemast mõõtmest... Teate, kui palju olen kuulnud te kahetsussõnu kannatustes hukkunud iidse Kodumaa pärast... Teie paljude südameis püsib praeguseni süütunne... Teie, Valguse Õpilased, võtate Atlantise hukku kui „kahte“ päevikus, kui halba hinnet, mida pole enam võimalik kummiga kustutada, tagasipöördumatult kaotada...

Mu armsad! Ma tahan, et teaksite! Mõistaks praegu ja igavesti! Mitte mingit SÜÜD TEIE PEAL ATLANTISE HUKU PÄRAST POLE JA EI SAAGI OLLA!!! NEED OLIME MEIE KOOS TEIEGA PLANEERINUD PIMETUSE TULEKU JA EDASISE LASKUMISE TIHKEMASSE MATEERIASSE – EESRIIDE TIHENDAMISSE. Mustade tulekuta poleks võimalik olnud luua neid tingimusi, mida me püüdsime luua. Te lubasite neil tulla ja anda õppetunni. Ja nad tulid. Ja jäävad seniks siia, teiega... Nagu osa teie õppetükist, nagu osa teie Suurest Eksperimendist, ja kui osa suurest kaastöötajate armeest, nagu selles osalejad...

„Kaks“ päevikus?.. Ei, mitte „kaks“! Ainult - „EESKUJULIK“! Imepärane hinne teie otsustusvõime, julguse ja mehisuse eest... Selle eest, et läbisite selle õppetunni lõpuni... Ennastsalgavalt... Teadmata, kes olete ja milleks seda teete... „Eeskujulik!“ Anult sellise hinde olete ära teeninud, mu sõbrad... Arvate, et liialdan?

Täna, Valguse Suurel Sünnipäeval, MEIE – VALGUSE PERE, vaatame seda kaunist planeeti ja näeme seda, mida te seni näha ei suuda! Maa on mähitud imelisse Võluvalgusse! Valguse ja Armastuse energia, sünnitatud inimeste poolt, mitte ainult võitis, ta ka laieneb – nii kiiresti ja kindlalt, nagu me seda varem poleks lootnud... Olen sellest rääkinud... Ma räägin sellest... kordan väsimatult... Atlantis on – suur õppetund, mille läbisite... Ja praegu... Praegu ta pole lihtsalt elus... Ta terveneb – sedamööda, kuidas te vabanete süütundest kõige ees ja lubate oma südameisse Armastuse... Sedamööda, kui teie mureärevus asendub suure rõõmuga... Rõõmustage, mu sõbrad! Rõõmustage, mu armsad! Sest Valgus saabub planeedile tagasi, ja teie, Valguse olevused, toote planeedi Valgusele tagasi... Ja te veel imestate, kuidas me teid nii armastame? Me armastame teid väga... Ja see on tõemeeli nii!

Teie Krayon
25.12.10. a.
http://waytosoul.ru/node/3887

Teatise on vastuvõtnud Sergei Kanaševski, Venemaa, Siberi Föderaalringkond, Novokuznetsk.
*Autori õigused kaitstud. Tsükli „KRAYON VENEMAAL“ teatiseid võib vabalt levitada ja avaldada ainult lühendamata ja muudatusteta.


Tõlkinud Tõnu Aru